M 110M 111M 112

Vormidevahelised analoogiaseosed

Analoogiaseosed käändsõna paradigmas

Käändsõna põhivormideks on ainsuse nimetav, ainsuse omastav, ainsuse osastav, lühike ainsuse sisseütlev, mitmuse omastav ja mitmuse osastav. Nendest on ainsuse nimetav, ainsuse osastav ja lühike sisseütlev individuaalsed vormid, mille analoogial teisi vorme moodustada ei saa. Ainsuse omastava, mitmuse omastava ja mitmuse osastava analoogial moodustatakse paradigma ülejäänud vormid. (Vt M 20.)

Ainsuse omastav on aluseks kõigile ainsuse käänetele alates sse-sisseütlevast ning mitmuse nimetavale: `jalg : jala → jala/sse, jala/s, jala/st, jala/le, jala/l, jala/lt, jala/ks, jala/ni, jala/na, jala/ta, jala/d; saabas : `saapa → `saapa/sse, `saapa/s, `saapa/st, `saapa/le, `saapa/l, `saapa/lt, `saapa/ks, `saapa/ni, `saapa/na, `saapa/ta, `saapa/ga, `saapa/d.

Mitmuse omastav on aluseks kõigile de-mitmuse vormidele (v.a mitmuse nimetav): `jalg : `jalga/de → `jalga/desse, `jalga/des, `jalga/dest, `jalga/dele, `jalga/del, `jalga/delt, `jalga/deks, `jalga/deni, `jalga/dena, `jalga/deta, `jalga/dega; saabas : saabas/te → saabas/tesse, saabas/tes, saabas/test, saabas/tele, saabas/tel, saabas/telt, saabas/teks, saabas/teni, saabas/tena, saabas/teta, saabas/tega.

Mitmuse osastav on aluseks kõigile vokaalmitmuse vormidele. Kui mitmuse osastavas on ainuvõimalikuks formatiiviks sid, siis sõnal vokaalmitmus puudub, nt auto : auto/sid. Kui mitmuse osastavas on formatiiviks id, siis moodustatakse selle analoogial vokaalmitmuse vormid (hrl kuni saava käändeni): saabas : `saapa/id → `saapa/isse, `saapa/is, `saapa/ist, `saapa/ile, `saapa/il, `saapa/ilt, `saapa/iks.

Kui mitmuse osastavas on formatiiviks mitmusetüvi, on olukord keerulisem. Paljudel sõnadel on mitmusetüveline osastav kääne tegelikus keelekasutuses ainuke vokaalmitmuslik vorm ning ülejäänud mitmuse käändevormides kasutatakse de-mitmust, nt `siil : `siile, aga ainult `siili/desse, `siili/des, `siili/dest jne (vt M 70). Üksikutes sõnatüüpides on mitmuse osastava analoogial moodustatav tüvemitmus siiski täiesti tavaline ka kõigis analoogiavormides. Kui sõna on astmevahelduseta, moodustatakse analoogiavormid mitmuse osastava käände järgi lihtsalt käändetunnuse lisamise teel: inimene : inimesi → inimesisse, inimesis, inimesist, inimesile, inimesiks. Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb analoogiavormide moodustamiseks tavaliselt asendada tugev aste nõrgaga: õnne`lik : õnne`likke → õnnelikesse, õnnelikes, õnnelikest, õnnelikele, õnnelikel, õnnelikelt, õnnelikeks, õnnelikeni, õnnelikena, õnneliketa, õnnelikega. uus–küüs- ja käsi-tüüpi sõnades jääb aste samaks, kuid uus–küüs-tüübis on analoogiavormid välteteisenduslikud: `pars : `parsi → parsile (ronima), `küüs : `küüsi → küüsist (pääsema), käsi : käsi → käsil (olema).

Ains nim → individuaalne

Ains os → individuaalne

Lüh sisse → individuaalne

Ains om → ainsuse käänded alates sse-sisseütlevast ja

mitmuse nimetav

Mitm om → de-mitmuse vormid alates sisseütlevast

Mitm os → vokaalmitmuse vormid (võib esineda teisendusi)

Loetletud põhivormide ja analoogiareeglite abil ei ole kirjeldatav reeglipäratute asesõnade vormistik (vt M 159).