M 10M 10aM 11

Abimäärsõnade käsitlemine omaette sõnaliigina on mõneti tinglik. Nimelt võivad peaaegu kõik abimäärsõnana käituvad sõnad esineda ka iseseisva määrsõnana. Abimäärsõnade tunnistamist omaette sõnaliigiks tingib asjaolu, et enamik vastavaid sõnu toimib sagedamini abimäärsõnana kui iseseisva määrsõnana. Neist paljude võime esineda iseseisva määrsõnana on koguni küsitav. Niisugused on näiteks perfektiivsust väljendavad ära, läbi, valmis, ilma, kuid ka mõned teised sõnad, nagu kallale, jälile, kaasa jt, mis ei vasta kunagi iseseisvale küsimusele, vaid moodustavad alati tegusõnaga lahutamatu terviku, nt ära minema/kaebama/saatma jne, läbi lugema/elama/vaatama jne, valmis saama/tegema/olema jne, ilma jääma/jätma/olema jne, kallale kippuma/tungima jne, jälile jõudma/saama jne, kaasa võtma/tulema/mängima jne.

Üldjuhul saab aga sõna liigitada abimäärsõnaks ainult konkreetsel esinemisjuhul. Et määrsõnad ja abimäärsõnad erinevad üksnes oma iseseisvuse astmelt, ei pruugi nende sõnaliik isegi konkreetses kontekstis alati selge olla. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et paljud kõnealused sõnad võivad paralleelselt esineda ka kaassõnana, st kuuluda hoopis nimisõna juurde. Vrd Ta on kusagil seal taga (määrsõna) – Ta ajab meid taga (abimäärsõna) – Ta on meie taga (kaassõna).