Isikunimi ehk antroponüüm on inimest tähistav nimi. Isikunime osad on eesnimi, s.o lapsele tema sünni registreerimisel antav nimi, ja perekonnanimi, s.o vanemailt lapsele kanduv nimi. Perekonnanimi asetseb enamikus keeltes eesnime järel (nt inglise ja saksa keeles), harvemini ees (nt ungari ja jaapani keeles). Tänapäeva eestlase eesnimi on ees ja perekonnanimi järel, nt Ain Kaalep, Viivi Luik, Mats Traat. Ainult seal, kus on tarvis perekonnanimede järgi tähestikulist järjestamist, võib kasutada pöördjärjestust, mida märgistab koma, nt

Hirv, Indrek

Unt, Mati

Kui sellist järjestust kasutatakse kirjakeelses tekstis, siis on tunda bürokraatiakeele hõngu, nt Kirjanikest võtsid koosolekul sõna Kaalep, Ain, Luik, Viivi ja Traat, Mats. See on pöördjärjestus, kus perekonnanimi on nimetavas käändes.

Veel on võimalik pöördjärjestus, kus perekonnanimi on omastavas käändes, nt Kaalepi Ain, Luige Viivi, Traadi Mats. See on eestipärane mall, sest nii kasutati vanasti eestlaste lisanimesid (vt allpool). Tänapäeval ei ole see aga ametlik ega enam neutraalnegi mall, vaid argikeelne.

Eestlaste eesnimed (näitestiku on koostanud Henn Saari)

A. Eestikeelsed eesnimed

a. Muinaseesti (läänemeresoome) mehenimed praegusaegsel kujul: Lembit, Toivo, Valdo, Ülo, Vootele, Manivald, Tõivelemb, (liivi:) Kaupo. Naisenimed, mis XIII sajandil olid mehenimed: Ülle, Vilja. Tolleaegsetest naisenimedest on teada vaid vähesed ja neid tänapäeval ei kasutata.

b. Keskajal laenatud mehenimed: Tõnis (< Antonius); Jaan, Juhan, Hannes, Ants (< Johannes); Jaak, Jaagup (< Jakob); Priit, Vidrik, Kustas, Nigul(as), Märt, Peeter, Pärtel, Siim, Toomas. Naisenimed: Kadri, Kai, Triinu (< Katharina); Reet, Krõõt, Maret (< Margareta); Mari, Ann, Mai, Mall, Leena, Leeni, Liisa, Liisu, Piret.

c. Uued eesti mehenimed: Kalju, Kaljula, Arvo, Ago, Ott, Valev, Vambola, Vello, Veljo, Urmas. Naisenimed: Aita, Elle, Heldi, Helle, Imbi, Kaja, Heli, Koidu, Leelo, Luule, Maimu, Saale, Urve, Virve, Merike.

B. Võõrkeelsed eesnimed

a. Vanemad mehenimed: Johannes, Heinrich, Voldemar, Harri ~ Harry, Konrad, Otto, Karl, Eduard, Alfred, Feliks ~ Felix, Rudolf, Richard, Erich, Ferdinand, Viktor, Vassili, Nikolai, Reinhold, Robert. Naisenimed: Marie, Maria, Anna, Elisabeth, Christine, Emilie, Adele, Rosalie, Amalie, Emma, Veera, Olga, Ellen, Erika.

b. Uuemad mehenimed: Sven, Holger, Nils, Pekka, Ant(t)i, Eero, Imre, Rene ~ René, Aivar, Fred, Guido. Naisenimed: Ingrid, Marika, Kathleen ~ Kätlin, Harriet, Dorrit, Ruta.

Isanimi ehk patronüüm on isa või esiisa nimest saadud nimi. Eri keeltes võib see olla moodustatud kas liite abil (nt vene -ович, -евич, -овна, -евна, Иван Александрович Кузнецов, Мария Александровна Кузнецова) või järglast märkiva sõna abil (nt islandi Jón Ingólfsson – Jón Ingólfuri poeg, Áslaug Ólafsdóttir – Áslaug Ólafuri tütar). Isanimi käibib kas koos eesnimega (vn Матвей Семенович, valgevene Вольга Ягораўна) või on muutunud perekonnanimeks (Skandinaavia son- ja sen-lõpulised nimed, nagu Jensen ‘Jensi poeg’; Gruusia švili-lõpulised nimed, nagu Gogišvili ‘Gogi laps’). On ka perekonnanimesid, mis päritolu poolest on emanimed ehk matronüümid, s.o ema või esiema nimest saadud nimed, nt ingl Nelson ‘Neli poeg’.

Eestlastel ei ole isanime kasutamine tavaks. Siiski oli isanimi terve nõukogude aja kõigis dokumentides ja asjaajamises kohustuslik. Nt avaldustes, telefonimaksete tasumisel, pangast raha võtmisel jne tuli kirjutada: Tiiu Evaldi t Erelt, Jaan Antsu p Kivi. Nüüd on nõutavad ainult eesnimi ja perekonnanimi, mis kokku annavad eestlase nime.

Nagu paljudel teistelgi rahvastel olid eestlastel enne perekonnanimede tekkimist lisanimed. Lisanimi oli isa- või hüüdnimel, ametinimetusel või muul põhinenud isikunimeosa, mis võis, kuid ei tarvitsenud järglastele päranduda. Lisanimed asusid linlastel perekonnanime järel, talupoegadel ees. Eestlased kasutasid lisanimesid, mis olid saadud talunimest (Pendi Joosep, Laratsi Sass), talu- ja isanimest (Vaino Matsi Hans), elukutsest (Sepa Juhan ja Kapa Juhan).

Ametlikult anti perekonnanimed eesti talupoegadele 1816–1835 pärast pärisorjuse kaotamist, Setumaal alles 1921–22.

Eestlaste perekonnanimed

on saadud nt eesnimest: muistsed Vihalem, Ilu, Miilet; ristiusulised Markus, Joonas, Laretei (< Laurentius)

kohanimest: Suubi, Tarto, Tallinn, Nurst (< Nurste), Soome, Betlem, Hamburg, London

loodusest: Koit, Kõue, Vihma; Mäger, Kotkas, Kass, Luts, Konnapere; Kask, Türnpuu, Lill, Murakas; Kivi, Paas, Känd, Mets, Nõmmik, Hobustkoppel

esemetest: Kell, Kuljus, Tool, Mõrd, Nõel, Kaigas

ametist: Kalamees, Vardja, Paadimeister, Jääger, Mõisnik

abstraktmõistetest: Otsus, Rõõm, Õigus, Lõbu

inimese omadustest: Kõverjalg, Aus, Mõistlik, Tarkpea, Armolik, Kõvamees, Tubli

Sõnaliigilt

nimisõnad (neid on kõige rohkem): Raamat, Lapp, Kaasik

omadussõnad: Kibe, Rõõmus, Valge, Kindlam, Auväärt

arvsõnad: Kolmas, Ühtegi, Tosin

asesõnad: Mina, Ise, Meil

tegusõnad: Eitea, Läks, Kuulmata, Ole, Püüa

määrsõnad: Õkva, Üksi, Edasi, Tasa

ees- ja tagasõnad: Ligi; eessõna + nimisõna: Ülemaante, Üleoja; nimisõna + tagasõna: Mäetaga, Müüripeal, Kuuseall

Käändsõnad on hrl nimetavas käändes (vt enamik näiteid) ja omastavas, nagu Mäe, Kalda, Sepa, Pae, Luige; vähe muis käändeis: Viiralt, Maalt, Ühtegi.

Keelelt

eestikeelsed

saksakeelsed (nimede panemise ajal 50%)

venekeelsed jne

segakeelsed: Võsuberg, Rebasson, Õunmann, Pikkov

Aastail 1935–1940 oli Eestis suur nimede eestistamise aktsioon, mille tulemusena oma nime eestipärastas üle 210 000 inimese. Näiteks on eestistuse läbi teinud Eesti keeleelus tuntud perekonnanimed

Berg – Ariste (Saaremaa kohanime järgi)

Saaberk – Saareste

Mälson – Mägiste

Reichenbach – Riikoja (tõlkelaen)

Schwalbe – Silvet

Roosmann – Nurmekund (muistse maakonna järgi)

Freienthal – Raiet

Rosenstrauch – Rajandi

Takenberg – Tarand

Speek – Saari

Kui eestlase perekonnanimi on väga ilus, nagu Kallismaa, Õnnepalu, Ehasalu, Merilind, Mererand, Meriste, Lumiste, siis on suure tõenäosusega tegemist eestistamise ajast pärit nimega. Samal ajal eestistati ka võõrapäraseid eesnimesid.

Praegu on sagedaimad eestlaste perekonnanimed:

1. Tamm (~ 6000 isikut) 7. Vaher

2. Saar 8. Rebane

3. Lepp 9. Raudsepp

4. Lep(p)ik 10. Koppel

5. Mägi 11. Oja (~ 2000 isikut)

6. Kask

Inimesel võib olla veel hüüdnimi – mitteametlik nimi, mis on inimesele külge jäänud tema välimuse, tegevuse või iseloomu järgi või moonutatud tema nimest. Nt Julk-Jüri, Kupu-Kai, Punahabe, Titepiuks, Tiiger, Neitsi, Talisman (< Talis Bachmann), Jants ja Jankel (< Jaan), Seilu (< Seilenthal), Kriku (< Krikmann), Gorba (< Gorbatšov). Põlgust väljendab jämedatooniline sõimunimi, nt Paksmagu, Rasva-Ruts, Lipaka-Lilli.

Vahel soovib isik kasutada varjunime ehk pseudonüümi. Nende hulgast on kõige tuntumad kirjanikunimed, mille kohta on koostatud terveid raamatuid. Nt Mait Metsanurk (kodanikunimega Eduard Hubel), Villem Ridala (Villem Grünthal), Lydia Koidula (Lydia Jannsen, abielunimega Michelson), Onu Thal (Uno Laht), Emil Tode (Tõnu Õnnepalu).

Isikunimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib antroponüümia. Vahel öeldakse ka antroponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna isikunimede kogumit, nt eesti antroponüümika, Setumaa antroponüümika.

Oma loomu poolest isikunimedele lähedal seisavad veel loomanimed. Loomanimi ehk zoonüüm tähistab looma (hrl kodulooma), nt (koer) Pontu, (kassid) Välk ja Pauk, (hobune) Piki, (lehm) Mooni, (pull) Punu, (siga) Rõik, (kits) Möki, (kana) Tuti, (kukk) Petja, (ronk) August.