L 48L 49L 50

Tähenduskordused on tautoloogia ja pleonasm. Neid mõisteid on varem püütud lahus hoida, nüüd aga hrl enam ei eristata ei meil ega mujal. Käsitleme neid siingi mõlemat kõneliiasusena, mis seisneb sama või lähedase tähendusega sõnade tarbetus korduses. Nt ühtlasi ka, samuti ka, üksikutel erandjuhtudel, seaduse eelnõu projekt, rikas miljonär, reaalne tegelikkus, kindel veendumus, täiesti juhuslik kokkusattumus, kõige optimaalsem, ilmus taas ja taas uuesti.

Üleliia on määrsõnad esimese tulba ühendverbides, mille asemel peaks kasutama kas teise tulba lihtverbe (määrsõna ära jättes) või kolmandas tulbas olevaid samatähenduslikke ühendverbe (vt ka SÜ 14):

ümber töötlema töötlema ümber töötama ümber reformima reformima ümber kujundama ümber reorganiseerima reorganiseerima ümber organiseerima = ümber korraldama üles loetlema loetlema üles lugema üles ilmutama ilmutama üles näitama ette ennustama ennustama ette kuulutama ette prognoosima prognoosima ette kuulutama ette kujutlema kujutlema ette kujutama ette valmistuma valmistuma (end) ette valmistama ette eeldama eeldama ette nägema juurde lisama lisama juurde panema järele matkima matkima järele tegema sisse importima importima sisse tooma = sisse vedama edasi edenema edenema edasi arenema lahti dešifreerima dešifreerima lahti šifreerima vahele sekkuma sekkuma (end) vahele segama ära likvideerima likvideerima ära kaotama

Liiale ei maksaks tautoloogia tõrjumisega siiski minna. Nt ühendverbide ära pole kaugeltki alati üleliigne, vaid võib verbile anda kas uue või vähemalt perfektiivsuse tähenduse: ära arvama, ära kulutama, ära maksma, ära minema, ära rääkima, ära sõitma.

Ei ole põhjust pahaks panna ka rahvakeelsete sõnade tautoloogiat, nt liitsõnus pärnapuu, särjekala, aprillikuu, roosilill, peigmeespoiss, maduuss on põhiosa tegelikult liigne. Teame ju, et pärn on puu, särg kala jne. Sama võtet kasutab keel võõrsõnade puhul, mille tähendus tihti tundmatu – lisatud omakeelne põhisõna ütleb teadmiseks hüperonüümi (lähima soomõiste). Nt kirjakeelsed nimetavalise liitumisega rotang = rotangpalm, ruberoid = ruberoidpapp, mulinee = mulineelõng, simultaan = simultaanmäng ja argikeelsed omastavalise liitumisega borš = boršisupp, bronh = bronhitoru, gripp = gripihaigus, dipp = dipikaste.

Teiselt poolt on jälle liitsõnu, kus täiendosa tegelikult liigne, nt mäekink, viljaikaldus, piibutobi, ususekt.

Väljenduse mõjukuse ja nähtuse igakülgse esituse huvides kasutatakse tautoloogiat kirjanduses ja rahvaluules lausekujundina, nt regilaulus:

Kesse teilt merele lähvad,

kesse aerule aeta,

sugaralle sunnitakse?

Mehed meilt merele lähvad,

poisid aerule aeta,

sugaralle sunnitakse.

Ilukirjanduses on rohkesti teineteist kordavaid, aga väljendust mõjusamaks tegevaid sünonüümipaare: meel ja mõte vaen ja viha häda ja viletsus surm ja põrguhaud rist ja viletsus arm ja hellus häda ja vaev lust ja rõõm rist ja häda Samasuguseid sõnapaare kasutatakse kõnekeeleski intensiivsuse ja rohkuse väljendamiseks: ohkis ja puhkis kärin ja mürin hüppas ja kargas luud ja kondid aietas ja oietas must ja räpane ohkas ja õhkas hool ja mure hoia ja kaitse lust ja lillepidu jõudu ja jaksu ei otsa ega äärt