L 47L 48L 49

Suulises tekstis esinevate sõnade semantikat uurides võime seal leida lause mõtte edastamise poolest sisuvaeseid sõnu ja väljendeid – täitesõnu. Vahel kasutatakse neid harjumusest, nt nagu, tähendab, tead, eks ole, kurat, raisk. Vahel on täitesõnad selleks, et kõneldes sõnastamiseks aega võita. Siis seisavad nad hrl inforikaste lauseosade ees, nt Seda et – ma siiski ei tule. Kui vestluses tekib piinlik paus, pomisetakse vähemalt eks ta ole. Seltskondliku vestluse lõpetamise märguandena käibib ega siis midagi.

Palju rohkem ei paku tähenduse edastamisel stampsõnad ja -väljendid, mis võivad esineda nii suulises kui ka kirjalikus tekstis. Need on liiga palju ja peagu mehaaniliselt tarvitatavad sõnad, samal ajal kui leiduks selgemaid ja täpsemaid sõnu. Nt antud, vastav, realiseerima, rida (rida kodanikke – ei selgu, kas mõni kodanik, mitu kodanikku või palju kodanikke), paika panema, abinõusid rakendama.

Tähenduse edastamise poolest on tühjavõitu veel püsiepiteedid, s.o epiteedid, mis on kinnistunud oma põhisõna juurde või korduvad samades kõneolukordades peagu mehaaniliselt. Kinnistunud püsiepiteedid esinevad hüüdnimedes, nt William Punahabe, Kõverkaela-Juku. Tühjalt kordusid nt nõukogulikud püsiepiteedid helge tulevik, ere näide, ennastsalgav töö, tublid töölised, emakene maa, rahva monoliitne ühtsus, uued eesrindlikud meetodid, tulihingeline patrioot, lüpsja võttis sügava rahuldustundega vastu NLKP KK otsuse. Püsiepiteete on aga teisigi: nt augustiöö on tihti sume, sõdurpoiss tihti uljas. Targem oleks kas tühi epiteet ära jätta või kasutada ühekordset ja värsket.