LEKSIKOLOOGIA HARUD

Sõnasemantika

Sõnasemantika mõisteid

Semantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika tähistab ka keeleüksuse (st morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendust või tähendusi. Võime rääkida nt tüvimorfeemi mägi, liidemorfeemi -stik, sõna mäestik, fraasi kauged maad ja lause Ennem tuleb mägi Muhamedi juurde, kui ämm Tartusse miniat vaatama sõidab semantikast. Leksikoloogia peatükis piirdume sõnasemantikaga, mis uurib leksikaalseid tähendusi.

Adjektiivi semantiline sisu on ‘semantikasse kuuluv, tähendusega seotud’.

Tähendust saab kirjeldada mitut moodi. Komponentanalüüs kirjeldab tähendust semantiliste tunnusjoonte abil.

Semantilised tunnusjooned ehk elementaartähendused on vähimad määratavad tähenduselemendid. Need on binaarsed ehk kahesed: tunnusjoon kas on olemas (+) või teda pole (–). Sõnatähendused ei ole sugugi ainukordsed, vaid kombineeruvad korduvatest semantilistest tunnusjoontest. Nimisõnade tavalisi tunnusjooni on [+/– elus], [+/– inimene], [+/– konkreetne], [+/– meessoost], [+/– täiskasvanu], [+/– pärisnimi], [+/– loendatav]. Nt ‘naist’ iseloomustavad eelkõige järgmised tunnusjooned [+inimene, +täiskasvanu, –meessoost], ‘lapse’ tunnusjooned on [+inimene, –täiskasvanu, + ja –meessoost]. Kõiki tavalisemaid tunnusjooni loetledes on ‘puder’ iseloomustatav: [–elus, –inimene, +konkreetne, 0meessoost, 0täiskasvanu, –pärisnimi, –loendatav]. 0 näitab, et seda tunnusjoont ei lähe tähenduse iseloomustuses tarvis.

Kognitiivses semantikas kasutatakse tähenduse kirjeldamiseks prototüüpe, mida harilikult vaadeldakse kui kuvandeid. Prototüüp on mingi objekti tüüpiline esindaja, mida hästi tuntakse. Nt linnu prototüüp võib eestlasele olla varblane, pääsuke, kull, aga seda ei ole jaanalind ega emu, kes ei lenda ja pealegi on meile kauged.

Sõnadest moodustuvad fraasid ja laused. Seda moodustust reguleerivad nii lauseehituslikud kui ka semantilised piirangud. Kollokatsioon on sõna tähendusest sõltuv kalduvus esineda koos kindlate teiste sõnadega. Mõned sõnad kollotseeruvad omavahel, teised mitte. Kõige selgemini väljenduvad kollokatsioonid selles, missuguse aluse, sihitise, määruse saab enda juurde valida öeldiseks olev verb. Nt määgib puhul saab aluseks olla lammas, mitte kala või pliiats, määruseks võiks olla karjamaal, laudas, aedikus, mitte aga põhjapoolusel või vanglas. Omadussõna muhklik kollotseerub mitme nimisõnaga, nt muhklik pärnapuu, kadakakepp, põrand, laud, muhklikud käed, sõrmed, liigesed, kuid ikkagi arvestades tähenduspiirangut, et see miski saab olla ‘kühmuline, konarlik’ (ei sobi abstraktmõisteid või elusolendeid väljendavad sõnad, nagu sõprus, peaminister).

Kollokatsioonide väljaselgitamine on tarvilik sõna leksikaalse kirjelduse koostamiseks arvutilingvistikas ja leksikograafias. Tänapäeval on see hõlpsam tänu tekstikorpustele.