SÕNAVARA

Sissejuhatus

Sõnavara ehk leksika on kõik mingisse keelde või allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku. Nii võime rääkida nt eesti keele sõnavarast, Reigi murraku sõnavarast, ehituse sõnavarast, Friedebert Tuglase sõnavarast.

Sõnavara on keele kõige liikuvam ja muutlikum osa. Kui muutub meid ümbritsev tegelikkus, siis muutuvad ka sõnad, millega me oma tegudest ja mõtetest räägime. Sõnavara on oma ajastu peegel ja tema muutumise taga on eelkõige välised mõjurid: poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused, teaduse ja tehnika areng. Mõelgem näiteks eesti sõnavara kiirele muutumisele 1990. aastatel seoses Eesti taasiseseisvumisega. Ent sõnavara muutumise taga on ka keele arenemise seesmised mõjurid. Eesti keel on jõudnud arengujärku, kus peamiseks on saanud keele rikkus ja kus olemasolevate väljendusvõimaluste kõrvale ja asemele otsitakse uusi, paremaid. Nii vajati lühikesi sõnu sõnaühendite või pikkade liitsõnade diplomaatiline asjaajaja, tarvitusele võetud abinõud, habemeajamisaparaat, kunstiline isetegevus, valitsusväline organisatsioon kõrvale ning leitigi asjur, meetmed, pardel, taidlus, vabaühendus; sooviti omasõnu võõrsõnade ignoreerima, restaureerima, deklameerima, globaliseeruma, integreeruma kõrvale ning loodigi eirama, ennistama, etlema, üleilmastuma, lõimuma.

Keele sõnavara peab ühtaegu olema nii püsiv kui ka muutuv. Keeles peavad olema mehhanismid, mis tagavad ta paindliku liikuvuse. Keel elab edasi ainult siis, kui keelekollektiivi aktiivsetel liikmetel on keeleloome võime – et nad suudavad keelt vajaduse järgi täiendada mis tahes tasandil, eriti aga anda juurde uusi sõnu.