Eesti keeles saab vastandust väljendada nii tähenduselt vastandlike tüvedega kui ka liidete ja muutevormidega. Nii saab antonüümide moodustamiseks kasutada prefiksit eba- ja prefiksoidi mitte-, nt huvitav – ebahuvitav, ametlik – mitteametlik, õnn – ebaõnn, vastavus – mittevastavus. Iga eba- siiski antonüümi moodustaja ei ole: eesliitel eba- on peale eitava tähenduse veel tähendus ‘pseudo-, kvaasi-, peagu nagu’, nt ebausk ei ole usu ja ebajasmiin jasmiini antonüüm (vt ka SM 26).

On loodud isegi protsessi pöördkulgemist (vastassuunalist kulgemist) näitav tehisprefiksoid sürd- täitmaks muude keelte poolt osutatud lünka: sks ent-, ingl un-, vn раз-, nt sich entladen, unload, разгружаться, eesti sürdlaaduma (aku sürdlaadus). Paraku leiab meie keel alati muid keeleomasemaid väljendusvõimalusi (aku tühjenes, läks tühjaks, jooksis tühjaks) ega vaja tegelikult sürd-prefiksoidi abi.

Ka prefiksoidist mitte- on muud keelelised vahendid tihtipeale paremad: mittekortsuv K kortsumatu, mittevõrreldav võrreldamatu, mitteesitamine v esitamata jätmine, mitteilmumine ilmumata jätmine, mittetäitmine i täitmata jätmine, mittekoosseisuline töötaja koosseisuväline töötaja, mittekülmakindel külmaõrn, külmatundlik, mittekonditsiooniline k alanõudeline, mitteemakeelne võõrkeelne.

Arvestada võiks sedagi, et tüvelt erinev antonüüm on järsem ja tugevam kui osisega eba- või mitte- markeeritu: kaine ja purjus (vrd ebakaine), küps ja toores (vrd ebaküps), puhas ja must (vrd mittepuhas), eestlane ja muulane (vrd mitte-eestlane).

Universaalsemaid eitava antonüümi markeerijaid on liide -tu (ka liitsufiksid -matu, -tus, -matus), nt tavaline – tavatu, õnnelik – õnnetu, õnn – õnnetus, kogenud – kogenematu, korvatav – korvamatu, surelikkus – surematus. Sage on seejuures liidete -kas ja -tu, -kus ja -tus vastandus: andekas – andetu, varakas – varatu, vaimukus – vaimutus, sõnakus – sõnatus. Huvitav paar on arvukas ja arvutu (ka arvukus ja arvutus) – vormilise markeeringu poolest antonüümsed, kuid semantiliselt mitte. Rohkust osutav astmik oleks vähesed – rohked ehk arvukad – arvutud, kus viimane liige vastu ootusi suurendab hulka veelgi.

Liitsõna järelosadest vastanduvad sageli -rikas, -rohke ja -vaene, -kehv: vitamiinirikas – vitamiinivaene, ideerohke – ideekehv, toidurikas – toidukehv; eesosadest tugeva- ja nõrga-, kõrge- ja madala-, pika- ja lühi-, suure- ja väikese-, ala- ja üle-: tugevatoimeline – nõrgatoimeline, kõrgetasemeline – madalatasemeline, pikaealine – lühiealine, suuremõõtmeline – väikesemõõtmeline, alatoitlus – ületoitlus.

Vormivastandustest on kõige harilikum käändsõnade kaasaütleva ja ilmaütleva käände vastandamine: hobusega ja hobuseta (mees), ideedega ja ideedeta (teadlased), ning pöördsõnade tud- või nud- kesksõna ja mata-vormi vastandamine: relvastatud – relvastamata, õpetatud – õpetamata, keedetud – keetmata, toimunud – toimumata, söönud – söömata. mata- ja matu-vormid on tihti samatähenduslikud: kogenemata – kogenematu, ettenägemata – ettenägematu. Kus nad tähenduselt lahknevad, seal märgib -mata millegi puudumist, ärajäämist, kuna -matu tähistab võimatust: kirjeldatud – kirjeldamata ja kirjeldatav – kirjeldamatu, tabatud – tabamata ja tabatav – tabamatu (vt ka SM 34).

Võõrsõnadest antonüümipaaride moodustamisel on tihti kasutatud võõreesliiteid ja -pooleesliiteid, täpsemalt: moodustus ei ole toimunud eesti keeles, vaid sõnad on seesugusel valmiskujul üle võetud teistest keeltest. Nt import – eksport (ehk eesti sissevedu – väljavedu), harmoonia – disharmoonia, moraalne – amoraalne (ehk eesti vahenditega ebamoraalne, moraalitu, kõlblusetu), legaalne – illegaalne, konformist – nonkonformist, koloniseerima – dekoloniseerima, sümpaatia – antipaatia, eustress – düstress. Eesti omatüvedele võõrprefikseid liituda ei saa, nt eesliidetega a- ja in- ei saa moodustada sõnu akangelane, inhingamine jms. Küll aga saab omatüvede ette liita võõrprefiksoide ehk -pooleesliiteid, nt kangelane – antikangelane, osake – antiosake, miniseelik – maksiseelik, mikromaailm – makromaailm pooleesliite kohta vt SM 4).

Antonüüme kasutab kõnekujund antitees ehk vastandus, mis maailma keerukuse ja vastuolulisuse näitamiseks kõrvutab vastandlikud mõisted. Nt on see levinud võtteid vanasõnades: Vana teatud, uus teadmata. Tõsi tõuseb, vale vajub. Tark taganes, ull jätä-äi kunagi umma jonni.

Küll kujundid olemata mõjuvad väljenduslikult tugevalt ka sidekriipsuga paaristatud antonüümid: must-valge ainekäsitlus, ajakirjanike ostetavus-müüdavus, kõik me oleme kaotajad-leidjad.

Ja lõpuks mainigem sedagi, et on olemas sõnu, millel on kaks vastandlikku ehk antonüümset tähendust. Nt tegusõnad nahastama ‘1. (midagi) nahaga varustama; 2. (milleltki) nahka maha võtma, nülgima’, kiletama ‘1. kilega katma; 2. kilet eemaldama’. Kokku langevad paljud eitust väljendavad tu-omadussõnadest saadud ning ta-liitelistest tegusõnadest tuletatud nimisõnad, nt pilvitus ‘1. pilvitu olek; 2. pilves olek (< pilvitama), pilvisus’. Kokkulangemisi on ka tu-omadussõnade mitmuse nimetavas ja tegusõnade tud-kesksõnas: värvitud huuled on ‘1. ilma värvita (< värvitu); 2. värviga kaetud (< värvima)’; plaanitud toimingud on ‘1. ilma plaanita (< plaanitu); 2. plaanitsetud (< plaanima)’; litsentsitud terviseasutused on ‘1. ilma litsentsita (< litsentsitu); 2. litsentsiga (< litsentsima)’.

Sõna pidune on varem tähendanud ‘kantud, tarvitatud’, nüüd hakanud üha rohkem võrdsustuma ‘pidulikuga’ – nii et poolpidused riided vanas mõttes on kehvavõitu, uues aga peagu peorõivad. Sõnal hull ei ole "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus" (I köite 3. vihik, 1991) antud kaheksa tähenduse hulgas ühtki positiivset, kuid praeguse reklaamikeele hullud hinnad ei tähenda enam kallidust, vaid soome keele mõjul vastupidi odavust, millega ostjaid ligi meelitada.

Mõned kahe vastandliku tähendusega tegusõnad märgivad tegelikult üht ja sama vastastikust tegevust, kuid vaadelduna selle tegevuse eri osaliste aspektist: laenama, üürima ja rentima – kõik kolm nii kelleltki kui ka kellelegi. Kahe eri verbi kasutamine on siiski tavalisem, nt ostma – müüma, andma – võtma.