Antonüümid

Antonüümid ehk vastandsõnad on ühe semantilise tunnusjoone poolest vastandlikud sõnad, kusjuures nende muu tähendussisu langeb kokku. Nt mees ja naine väljendavad mõiste ‘inimene, homo sapiens’ soo tunnuse poolest vastandlikke alammõisteid. Veel näiteid: abielus – vallaline, rääkima – vaikima, ostma – müüma, alistama – alistuma, lõpp – algus, jah – ei, hästi – halvasti, rohkem – vähem. Antonüümid pole seega sugugi sõnad, mis on tähenduselt teineteisest võimalikult erinevad. Nt sõnadel riigikogu ja küülik, kalkun ja tango tähenduslik ühisosa puudub ning nad ei ole antonüümid.

Antonüümne tähendab ‘tähenduselt vastandlik’, nt sündima ja surema on antonüümsed sõnad.

Antonüümia on tähenduste vastandlikkus, täpsemalt: vastandussuhe ühe semantilise tunnusjoone, ühe tähenduskomponendi alusel. Tegelikult polegi antonüümia mitte erinevuse, vaid sarnasuse mõõt nagu sünonüümiagi. Nt sõnade ilus ja inetu vahel valitseb antonüümia, nende mõlemaga mõõdetakse ilu määra.

Antonüümid aitavad paremini esile tuua sõnade tähendusi. Näiteks sõnal paks on vastandite kaudu väljendades kolm tähendust: a) paks (ja õhuke) paber, b) paks (ja peenike) tüdruk, c) paks ja (vedel) supp. Ka sõnal madal on neid vähemalt kolm: a) madal (ja kõrge) tara, b) madal ja (sügav) jõgi, c) madal (ja üllas) kirg.

Peale üksiksõnade võivad antonüümsed olla ka sõnade püsiühendid, nt tööle võtma – töölt vabastama, (mootor) läks käima – suri välja, kokku panema – lahti võtma, liikuma – paigal püsima, vastu võtma – ära saatma.

Vastandava kaksikjaotuse abil saab maailm inimesele arusaadavamaks. Kahe vastandliku pooluse vahel võib seejuures olla keskmist väljendavaid sõnu, nt kuum – kuumavõitu – soe – soojavõitu – leige – leigevõitu – jahedavõitu – jahe – külmavõitu – külm. Temperatuuriastmik läheb jõnksukaupa antonüümilt kuum üle teisele antonüümile külm. Loogikalise loomuse poolest võibki eristada kaht leksikaalse vastanduse tüüpi:

a) kontraarsed (vastupidised) vastandused, mida väljendavad nt omadussõnad kallis – odav, häbelik – häbitu, mugav – ebamugav, varane – hiline, helepruun – tumepruun, valgurikas – valguvaene; need antonüümid on nagu kaks otspunkti astmikul, kus on veel vaheastmed;

b) kontradiktoorsed (vasturääkivad) vastandused, kus üks liige välistab teise ehk ühe jaatusest tuleneb teise eitus, nt surelik – surematu, rase – mitterase, alaline – ajutine, tõde – vale, sirge – kõver, meelega – kogemata; vaheastmeid ei ole.