L 2L 3L 4

Emakeelne kõneleja valdab kümneid tuhandeid sõnu. Sõna korrektne kasutus kõnes ja kirjas, tema aktiivne tekitamine ja passiivne mõistmine eeldavad, et inimene peab tema kohta teadma järgmist:

1) sõna hääldus,

2) sõna õigekiri,

3) sõna muutmine, et moodustada kõiki tarvilikke vorme (selleks tuleb teada sõnaliiki ja muuttüüpi),

4) sõna süntaktiline käitumine, sh rektsioon,

5) sõna koosesinemine teatud kindlate muude sõnadega, kollokatsioonid, sh fraseologismid,

6) sõna põhitähendused,

7) sõna tähendusvarjundid ja konnotatsioonid (tundmuslikud lisatähendused), k.a stiilivärving ja sobivus eri funktsionaalstiilidesse,

8) sõna semantilised suhted muude sõnadega, nagu sünonüümid, antonüümid (need andmed paigutavad sõna tähendusvälja(de)sse),

9) sõna suhe tähistatava välismaailma objektiga ning muude tollega seotud objektidega.

Sõnavara on koht, kus saavad kokku foneetika ja fonoloogia (1), ortograafia (2), morfoloogia (3), süntaks (4, 5), semantika ja pragmaatika (5–8) ning maailmatundmine (9).