L 28L 29L 30

Sõnavara stiililine jagunemine

Last not least – sõnavara jagunemine stiiliteljel.

Stiil on suhtlussituatsioonile ja -eesmärgile vastav keelekasutusviis. Stiili tunnusteks on iseärasused morfoloogias, sõnamoodustuses, sõnavaras, lausestuses, kujundikasutuses, teksti liigenduses vm keele valdkondades. Käesolevas puudutame sõnavara stiililist jagunemist, mis (nagu muudki stiili tunnused) paistab aredamalt silma vanades kirjakeeltes, vähem nooremates, nagu eesti keel. Ent eestigi keeles tunneme paljude sõnade ja väljendite juures selgesti stiilivärvingut, s.o ühe kindla stiili omadusi. Need keelendid on erilised, tavakeskmisest hälbivad, ebatavalised, rõhutatud – kokku tähistatakse seda sõnaga markeeritud. Nt sõnad raisk ja sitapea on stiilivärvingult vulgaarsed, ärikas ja pihta panema argikeelsed, sinitaevas ja kuldkiharad poeetilised. Kui sellist stiililiselt värvitud ehk värvilist sõna kasutada kuskil väljaspool oma stiili, tekitab ta mujal otsekohe stiilimõra. Nt ametlikku politseisõnumi teksti ei sobi, et varas pani ehted pihta ja tegi vehkat; korterist leiti kutuks tehtud mees. Ilmaprognoosija raadioteatesse ei sobi: Sellise supi on meile kokku keetnud Norra merelt tulev tsüklon. Kokku ei lähe ladinakeelne sõna per ja eesti argikeelne nägu ‘inimene’: Antakse 1000 krooni per nägu.

Markeerimata, s.o harilikud, tavapärased, tavakeskmised, standardsed keelendid sobivad oma neutraalsuses igale poole ega tekita kuskil tõrkeid. Tuleb aga arvestada, et stiilivärving võib aja jooksul muutuda. Klassikalisi näiteid on sõna lehkav Koidula ajal ja praegu: poolteist sajandit tagasi tähendas ta ‘lõhnav’, nüüd ‘haisev’. Kõrgstiilses luuletuses lehkavast isamaast rääkimine on tänapäeva lugejale jahmatav.

Termin stiilivarjund tähendab samasse stiili kuuluvate sõnade väikest tähenduslikku või suhtumuslikku erinevust. Nt sõnad telekas, telepurk ja televusser on argikeelsed, kuid igaühel on oma varjund.

Vaadelgem nüüd sõnavara stiililisi kihte, alustades kõige markantsemast vastandusest stiilitelje kummastki otsast – kõrgkeelsest ja madalkeelsest sõnavarast.

Kõrgkeelne sõnavara on normaalkirjakeele piires olevast pidulikum ja ülevam. Nt voodama, aardla, paleus, luular, kunstitempel, tuult tiibadesse saama, tõivama ‘tõotama, lubama’.

Kõrgkeelsele sõnavarale vastandub stiilitelje teises otsas normaalkirjakeele piires olevast labasem madalkeelne sõnavara. Nt on madalkeelsed viskas või litsus varvast, tegi vehkat või putket, auras ära, koristas oma kondid, tõmbas lesta, pani päkad. Madalkeelsed on rahulolematuse väljendamiseks kasutatavad jämedad sõnad ja väljendid – sõimusõnad. Nt sa igavene lipakas, saadana sigidik, saatana silmamuna, kass raip ehk kassiraip, sitaratas, kurat, kurask, kuradi kurat, kuradi saatan, raibe, raisk, reo, risu, jobu, debiil, värdjas, väärakas. Sõimusõnadest paistab häälikusümboolikat: hulk eesti sõimusõnu sisaldab r-i, mis kuuldub tugeva ja rämedana. Madalkeelse sõnavara kõige jämedam, sündmatum kiht on vulgaarsõnavara, mis koosneb vulgarismidest ehk vulgaarkeelendeist, nt pask, vitt, tegi kutuks, mölin maha!, keri persse!